Mait Maltis | en

Mait Maltise /1951/ esimene tuntust toonud grupp oli "Lüürikud" /1967 sügis/, kellega ta liitus oma muusikuteel 1968. aasta sügisel, kuna nad ju õppisid koos ka Hiiu 10.keskkoolis. Esimene ühine suurem etteaste oli 1969. aasta keskel Keila kultuurimajas. Mait: "Meie grupi hiilgeaeg oli seotud Vana Tombi kultuuripaleega. Hiljem oli kuulda, et just ühel meie tantsumängul löödi ka selle maja publikurekord - sisse oli pressinud 1700 noort!" Koos tegutseti aastani 1973. /Rock Rapsoodia, Vello Salumets/............................................................................................Saite 23. veebruaril 2001 juba 50-aastaseks - Sündinud ja kasvanud olen Tallinnas, aga et ema on pärit Muhumaalt, siis on seal möödunud osa mu lapsepõlvest, kõik koolivaheajad. Nii kaugele, kui mäletan, on muusika mind alati “tõmmanud”. Meeldivaid meloodiaid sai lapsena aina jorutatud. Veidi hiljem avastasime, et meil õega sobisid hääled kenasti kokku. Tõsisem muusikategemine algas kuuekümnendate aastate lõpul, kui 10. keskkooli poisid asutasid ansambli Lüürikud. Olin Kivimäe poiss, nii et see oli kodukandi bänd ja mind kutsuti sinna solistiks. Mängisime tookord tantsuks ka Kreuksi-nimelises kultuuripalees Pikas tänavas. Seal oli nädalavahetustel sageli kaks tantsupidu ühel päeval. Esimene algas kell neli ja kestis seitsmeni. Siis tund vahet ja kaheksast tuli jälle ansambli ette astuda. Tantsusaal oli suhteliselt väike, aga need korrad polnud haruldased, kui koos oli 1700 poissi-tüdrukut. Noored olid ekstaasis ainult muusikast, mõni üksik näis olevat “võtnud”, see oli erand. Koormus oli suur, aga muusikategemise vaimustus oli veel suurem. Ansambel Lüürikud püsis koos ligi kolm aastat, siis võeti pooled poisid sõjaväkke ja bänd läks laiali. Seejärel õnnestus mul pääseda laulma restorani Kihnu Jõnn. Vaevalt paar aastat sain seal laulda, siis tuli Vene kroonu. Pärast sõjaväge tahtsin Filharmoonia Estraadistuudiosse õppima minna, aga millegipärast ei võetud. Ega ma seda eriti ei kahetse. Võin nüüd öelda, et see, kuhu olen jõudnud, on ainult tänu pidevale enesetäiendamisele. Pole muusikalist eriõpet ega isegi hääleseadet saanud tundigi ja noodilugemist õppisin ka ise. Ju ma siis ikka olin nii palju arenenud, et pärast sõjaväest vabanemist kutsus Avo Tamme mind restorani Kungla ansamblisse solistiks. Need olid ka ilusad ajad. Ametlik kuupalk oli 120 rubla, aga headel aegadel sain haltuuraga, s. t. tellitud lisalugude esitamisega juurde ligi 400 rubla. Kunglas avastas mind Kustas Kikerpuu. Ta kutsus mitmel korral televisiooni oma saadetesse esinema. Aga eks TV-st jälle jäin ansambli Vitamiin poistele meelde. Nad kutsusid mind oma ansamblisse laulma. Olin Kunglas üle nelja aasta laulnud ja selle ajaga oli tekkinud soov proovida oma võimeid kontserdilaval. Algasid ringreisid mööda Eestit. Kui oma kodumaa oli risti-põiki läbi sõidetud, muutus meie tööpõlluks terve N. Liit. Alustasime Moskvast suure estraaditeatri lavalt ja kohe vägagi edukalt. Meie repertuaar oli algusest lõpuni läänepärane (kui nii võib öelda). Mitte kunagi ei esitanud me kohalikke tipplugusid ja see meie populaarsust ei kahandanud, pigem vastupidi. Vitamiini-ajajärk kestis neli aastat ja neli kuud. Hakkasin veidi paiksema eluviisi järele igatsust tundma. Olin lühikest aega ansamblis Artell, siis läksin hotelli Olümpia varieteesse. Seal laulsin seitse aastat igal õhtul. Ei puhkust, ei vabu päevi. Olümpias laulmise ajal oli minu põhitöö hoopiski auto juhtimine. Töötasin tollase Vee- ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse direktori autojuhina. Olümpiast sain ju üsna armetut palka, pere tahtis toita... Ja siis jõudis kätte laevadel laulmise aeg, mis on väldanud tänaseni, ja loodan, et seda tööd jätkub mulle veel edaspidigi. Olen laulnud tantsuks Tallinna—Helsingi ja Tallinna— Stockholmi liinil sõitvatel laevadel. Nädal tööl ja nädal vaba. See on häälele paras koormus, aga siiski pole töö seal kerge. Vähemalt kord või paar aastas olen tõsiselt kaalunud laevadel esinemise lõpetamist. Kui järjekordsest madalseisust üle olen saanud, siis on pärast hea meel, et ei teinud saatuslikku otsust. Kusagil peab ju leiba teenima...............Eeskujud muusikas - Kõigepealt muidugi Tom Jones. Aga ka Nat King Cole. Natiga olevat mul väga sarnane hääletämbr. Noorena võtsime mõõtu sellistelt kunagi eksisteerinud ansamblitelt nagu Creedence Clearwater Revival, Free jt. Eesti levimuusikas on juhtunud imelik lugu: kuuekümnendate lõpul ja seitsmekümnendate algul tuli häid nais- ja meeslauljaid terve plejaad ja siis oleks pikki aastaid nagu mingi riiv ees olnud. Alles hiljaaegu on tekkinud Koit Toome, Maarja-Liis Ilus ja teised. Aga see on juba teine ajastu ja teine muusika....... Minu muusikalist maitset on peetud konservatiivseks, seega peaks näiteks Videviku kontserdil esitatav repertuaar eakamale publikule sobima..........Vabal ajal aga millega tegelete? ------- Mul on mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast talu. Väga meeldib seal olla — kui vähegi võimalik, siis kogu perega. Tegemist jätkub. Maikuust oktoobri-novembrini elan seal, mõnikord ka talvel. Lausa naudin seal omaette olemist, sest lähim talu on poole kilomeetri kaugusel. Talus, pere keskel kogungi jõudu, taastan võimeid, et konkurentsis püsida. Elame ju karmil ajal, paljud murduvad... Käisin hiljaaegu Meremeeste Haiglas rutiinses tervisekontrollis. Laevade teenindav personal peab seda tegema. Arstid tunnistasid mu tervise heaks. Selle üle on põhjust rõõmu tunda....................................... Oli kunagises Filharmoonias ansambel Vana Toomas ja 1976. aasta veebruaris võeti sinna vastu uusi lauljaid. Konkursi tegi läbi ka üks noor neiu, kellele mu pilk pidama jäi. Erika Alajan oli siis tema nimi. Ka mind võeti ansamblisse. Hakkasin Erikat peaaegu iga päev nägema ja mis seals enam. Juunis olid pulmad. Naine õppis G. Otsa nimelises Muusikakoolis kannelt. Meil on kaks täiskasvanud poega — Jakko ja Mikko. Mõlemad jätkavad vanemate sisse tallatud rajal. Mikko laulab ja mängib väga hästi kitarri. Ta esineb sageli koos minuga. Arvan, et laulame koos veel pikka aega. Muide — mina koostan repertuaari vahetult kontserdi käigus, sõltuvalt kuulajate häälestatusest. Jakkol oli ka üks peaosi Draamateatris Georg Malviuse lavastatud muusikalis “Väike õuduste pood”. Poiss on tubli — sai raske osaga hästi hakkama. Mõlemad poisid on oma muusikahariduse põhja saanud G. Otsa nim. Muusikakoolist. See on suur õnn, et lapsed teevad palju rohkem rõõmu kui muret. ... /VIDEVIK ...küsitles Eero Laidre/ .